Ma olin ja olen siiani üli tänulik, et asjalood mängisid välja nii, et just Jana pidi tulema meie pere jaoks väga olulist sündmust toetama. Mul oli algselt kokkulepe ühe teise ämmaemandaga, kes tundus ka igati tore, ent temaga polnud moodsalt väljendudes vibe ikkagi päris õige ja tegelikult ma ei saanudki aru, kas ta ise päriselt tahtis meile tulla. Janaga oli see-eest klapp kohene, tegime muudkui nalja ja naersime (ja vahele urisesime karuhäält teha :D). Jana lasi mul valida asendeid, mida ise soovisin ning andis ka soovitusi, kordagi ei seadnud minu soove ja otsuseid küsitavaks. Sünnitus ise läks hästi, minu jaoks. Kuigi olin oma plaanides mõelnud teha chill ja rahulik hüpnosünnitus, siis tegelikkuses lasin endal olla hetkes, plaanidest lahti lasta ja endas mitte midagi kinni hoida, mida ka Jana korduvalt rõhutas ja isegi julgustas, nt justnimelt karuhäält tegema. (Hüpnosünnituse helisalvestusi ma isegi ei tahtnud käima panna, kusjuures.) 

Kui muidu öeldavat ämmaemanda kohta, et hea ämmaemand on selline, kelle olemasolu ei pane tähele enne, kui vaja (st ta laseb protsessil loomulikult kulgeda liigselt vahele segamata), siis mina kiidan Janat ämmaemandana lisaks väga selle eest, et ta vajadusel ikkagi käe külge paneb. Ta ei kiirenda kunstlikult protsessi, vähemalt minu kogemuse järgi, vaid pean silmas seda, et tema jaoks polnud liiga palju valusa tuhu ajal mu selga raputama tulla, kui tuula(doula) sel hetkel kaugemal juhtus olema (siinkohal soovitan ikkagi ka tuula võtta sünnitusele appi, kui vähegi ütleb sisetunne, et keegi ses vallas haritud ja kogemusega võiks poputamas olla!).

Kuigi esmasünnituse (tava)ajajoone järgi oleks olnud oodata lapse saabumist hilisel pärastlõunal, siis meie lapsega arvasime, et saaks kiiremini valmis, ning ämmaemanda ja tuula üllatuseks saime juba mõnda aega enne lõunat “asjaga ühelepoole”. Poiss sündis meie koduvannis ja sai kohe minu rinnale. Jana väga osavalt ja nagu muuseas rakendas tööle mu abikaasa, kes, muide, muretsedes oli algselt kodusünnituse ja nii tuula kui ämmaemanda osas üsna umbusklik, kuid Janat veidike jälginuna oli ta üsna kiirelt saanud aru, et kõik on hästi, tema naine ja peatselt saabuv laps on VÄGA kindlates kätes. Asjadest ette rutates mainin kohe ära, et teist last oodates oli kodusünnitus JA JANA meie mõlema jaoks ainuvõimalik variant.

Peale lapse sündi olime veidike veel vees. Sel ajal seati meile beebiga magamistuppa voodi peale ase valmis, kuhu liikusimegi platsentat ootama. Vastsündinu sai olla pikalt minu süles, kust ta mind ja tuba uudistas, ning keegi ei kiirustanud teda kaaluma ja mõõtma. Lapsega oli ämmaemand väga õrn ja nunnutav. Mõõtmine ja teised protseduurid lapse kontrollimiseks, mis teatavasti vastsündinutele meelehärmi võivad valmistada, käisid minu suureks üllatuseks ülikiirelt ja nagu muuseas. Kellelgi ei olnud kuhugi kiiret ja kulgesime vastsündinud elu mahedas rütmis. Veetsime koos veel mitu tundi peale kõikide korraliste toimingute lõpetamist ja rääkisime maast ja ilmast, mis oli minu arvates väga mõnus lõpp koostoimetatud ööle-hommikule.Kui võiks arvata, et lapse sünniga ämmaemanda roll lõppeb, siis tegelikult oli Jana meie jaoks olemas ka veel edasi. Näiteks tõusis minul peale sünnitust palavik. Jana võttis mult lubaduse, et anname talle õhtul teada, kas see on alanenud, kui olen saanud puhata ja adrenaliinikogus kehas vähenenud. Ta uuris ka veel järgnevatel päevadel, kuidas meil läheb (kuigi olime beebiga mõlemad heas seisus ning sünnitus oli läinud pigem kergelt).

Sünnitusele eelneva päeva hommikul ärkasin ma menstruatsiooni laadsete kramplike valudega, mis päeva peale muutusid tugevamaks, kuid ei seganud liigselt tavapäraseid elu toiminguid. Andsime Janale päeval märku, et midagi vist toimub ning hoidsin teda päeva jooksul kursis muutustest. Õhtul käisin vannis lõõgastumas ning pärast seda proovisin magama jääda, kuid mingil hetkel läksid valud nii intensiivseks, et otsustasin toas ringi liikuda. Liikumine aitas tuhude tugevnemisele kaasa, mida lootsingi, et kogu protsess oleks pigem kiire, kui aeglaselt kulgev.  Elukaaslane püüdis küll lõõgastumisele kaasa aidata, kuid sel hetkel tundsin, et soovin valudega üksinda toime tulla ning ei talunud puudutusi. Mul puudus ajataju ning mingil hetkel läksid tuhud nii tihedaks, et helistasime Janale ja andsime märku, et enam temata ei saa.

Jana saabus veidi enne kella kolme öösel ning sealt edasi läks protsess väga intensiivseks. Enne Jana tulekut püüdsin iseseisvalt keskenduda hingamisele ja keha lõdvestamisele, kuid Jana juhendamine ja toetamine aitas palju paremini kaasa tuhudega toime tulekuks. Reaalsuses oli keeruline hingamisele mõelda aga Jana suunas mind lõdvestunud näo ja huultega “alla” hingama ning tänu talle sain ette kujutada, kuidas iga välja hingamisega vajub beebi üha rohkem alla. Mõne aja pärast puhkesidki mul vannis veed ning algasid pressid. Jana soovitas mul vahepeal püsti tõusta ja asendit muuta. Presside ajal ise adumata ma täiesti rippusin oma kaaslase kaelas kogu keha raskusega, millele tagantjärele mõeldes saame naerda, kui väljakutsuvad olid need pressid isegi temale. Viimaste presside ajaks põlvitasin ma taas vanni ning Jana valmistus minu selja tagant vee all lapse vastu võtmiseks ning saatis ta mu jalge vahelt ette rinnale. Kell 4.29 varahommikul sündiski pisitüdruk- imeline, millise rahuga ta tuli, teda toetamas hämaras vaikses ruumis vaid kolm inimest. Seejärel hõõrus Jana beebit veidi rätikuga, et ta meile tere ütleks. Hiljem suundusime magamistuppa voodisse. Elukaaslasel oli au nabanöör läbi lõigata, kuid minul jagus silmi vaid pisikesele tüdrukutirtsule mu rinnal. Järgmine päev tuli Jana meid jälle vaatama, andis nõu/soovitusi ja jättis meid taastuma.

Olen väga tänulik kogu protsessile ja et sünnitus kulges üsna kiiresti ning ladusalt. Mul on hea meel, et viimasel hetkel osutus sünnitust vastu võtma Jana, kes oma rahuliku, mõistva ja pehme olemusega toetas täpselt nii palju kui vaja. Tundsin end turvaliselt ja hoituna, mis ongi vast kodusünnitusel (ja sünnitusel üldiselt) kõige olulisem, et kõik kulgeks ilusti. Minu esmasünnitus kodus jääb mu pisiperele igaveseks meelde ühe väga-väga ilusa sündmusena. Olen tänulik Janale selle võimaluse eest ja et ta on võtnud südameasjaks toetada naisi sel teel!